ANALÜÜS | Miks Eesti toiduhinnad on nii kallid? Käibemaks ei ole õige vastus. Andmed räägivad teist keelt

Toiduhindadest ning toidule rakendatavast käibemaksumäärast on saanud suur poliitilise võitluse teema. Rahvaalgatus, mis kutsub vähendama toidu käibemaksu, on kogunud üle 70 000 allkirja. Mitmed parteid, eesotsas sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonnaga on teinud teemast enda võitlusratsu.

Rahandusminister Jürgen Ligi on arvamusel, et käibemaksu alandamisel on ränk negatiivne mõju riigieelarvele, kuid tühine mõju toiduhindadele. Kui positiivne hinnamõju olekski olemas, siis aitaks see rohkem jõukaid, kes tarbivad rohkem.

Eesti panga ökonomist Rasmus Kattai tõi eri riikide andmete põhjal välja, et toiduainete käibemaksumääral ja toiduhindadel ei ole selget seost - madalam käibemaksumäär ei tähenda riikide võrdluses madalamaid toiduhindu. Andmestik vihjas isegi vastupidisele seosele. Kõrgema käibemaksuga riikides olid toiduhinnad pisut odavamad.

Peaministri majandusnõunik Ardo Hansson analüüsis erineva käibemaksumäära mõju Eesti ja Läti aedviljahindade näitel. Järeldus oli sarnane Kattaile: Läti madalam käibemaksumäär ei ole toonud üleüldiselt madalamaid hindu. Osa tooteid on Eestis selgelt odavamad, osa Lätis.

Hulgaliselt on aga arvajaid, kes siiski käibemaksuvabastust nõuavad ning viitavad erinevate riikide kogemusele, kus maksusoodustus on arvestataval määral jõudnud ka lõpphindadesse.

Vaidluse tuumaks on küsimus, mis on toonud Eestis kõrge ja nii püsiva toidukaupade inflatsiooni.

Lihtsamalt öeldes: miks on toit meie poes nii kallis ja miks hinnad ei taha alla tulla isegi siis, kui tooraine hinnad maailmaturul või toodete omahind Eestis langevad.

Kohalikud tegurid on määravad

Rahvusvahelised uuringud on seda meelt, et käibemaksu alandamise korral langeb mingil määral ka toidu hind, ent pole kindlat teadmist, kui palju ja kui püsivalt. Seda mõjutavad väga palju kohalikud asjaolud. Milline on elatustase, inflatsioon, konkurentsiolukord, toidutarbimise tavad, kaubandusvõrgu struktuur ja suurus, langetuse ajastus jne - kõik need tegurid teevad eri riikide võrdlemise keeruliseks.

Et ennustada selle mõju, on vaja vaadata, kuidas kohalik turg käitub.

Eesti puhul on seda enam nii, kuna oleme olnud viimastel aastatel pidevalt Euroopa toiduhinnatõusuliidrite seas koos Läti ja Leedu ning mõne muu riigiga.

Põhitoiduainete hind maailmaturul on ajalooliselt kõikunud kõvasti, kuid meie poodidesse pole suuremad hinnalangused pärast 2022. aasta globaalset hinnašokki jõudnud.

Vaja on kohalikke andmeid

Miks me nii palju poes toidu eest maksame? Sellele vastamiseks peame vaatama sügavamale Eesti toiduturu sisse. Vaadata üht numbrit - näiteks kõrget käibemaksumäära või kaubanduskettide tagasihoidlikke kasuminäitajaid - see on nagu ümbrikul oleva margi põhjal ennustada kirja sisu.

Meil on vaja korraga andmeid selle kohta, millised on toiduainete tootjahinnad, millised on nende töötlejate hinnad, kui palju lisavad kaubandusketid ja vahendajad ning kõige lõpuks kui suur on käibemaksu osa mingi toote lõpphinnas.

Veelgi olulisem on aga vaadata nende komponentide muutust ajas ning hinnata, mis juhtub toote lõpphinnaga siis, kui mõni neist komponentidest tõuseb (nagu näiteks käibemaks tänavu 7. juulil või mullu 1. jaanuaril) või langeb (näiteks tootjahinnad).

See on tohutu hulk andmeid, mida on vaja.

Õnneks ja suuremale osale vaidlevast avalikkusest küllap ka üllatuseks, need andmed on olemas.

Andmed paljastavad toiduhindade tõusu tagamaad

Toiduhindade üle peetakse erinevates Eesti asutustes väga põhjalikult arvet.

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi allasutus Maaelu Teadmuskeskus (METK) viib muuhulgas läbi püsiuuringut „Eesti põllumajandussaaduste turgu enam iseloomustavate toidukaupade hinna kujunemine ja tootja ning töötleja positsioon tarneahelas“, mille tellija on Regionaal- ja Põllumajandusministeerium.

Uuringu eesmärk on selgitada välja Eesti põllumajandussaaduste turgu enam iseloomustavate toidukaupade hinna kujunemine tarneahelas ehk tootja, töötleja ja kaubanduse (tarneahela lülid) teenitava hinna osa lõplikus jaehinnas.

Sarnast uuringut on tehtud ka varem, aastaid tegi seda Konjunktuuriinstituut (EKI), kes peab ka põhjalikult arvet toiduainete jaehindade üle. See annab andmete võrreldavuse aja jooksul.

METK kogub erinevatest allikatest kokku põhiliste ja eestlaste poolt enam tarbitavate toiduainete tootjahinnad, tööstuste väljamüügihinnad ning kõikide toodete jaemüügihinnad poodides. Sealt tuletatakse poodide marginaalid.

Munade, joogipiima, juustude, või, kohupiima, hakkliha jaehinnad kogutakse kord nädalas järgmiste jaekettide e-poodidest: Coop, Selver, Rimi, Prisma.

Selle analüüsi tulemusel tekib Eesti toidukaubanduse toimimisest tervikpilt.

Käesoleva aasta I kvartali aruanne on avalikult kättesaadav METKi kodulehel, kohe on valmimas II kvartali aruanne, mis avalikustatakse augustis.

Kasvanud on poodide osa toodete hinnas

Hinnagraafikutelt on võimalik näha, kuidas on arenenud põhitoiduainete hind ning millised komponendid on jaehindu suurendanud ning millised vähendanud.

Vaadeldava perioodi sisse jääb ka käibemaksu tõus 2024. aasta alguses, mis võimaldab näha ka seda, kas ja kui palju käibemaksu tõus hindu kergitas.

Klassikaline näide, millest räägitakse palju, on 1-liitrise kilepiima hind. See on selline toode, millega peibutatakse kliente ja kus poeketid on aastaid vältinud marginaali lisamist, pakkudes seda mõnikord välja ka kahjumlikult.

Jooniselt on seda ka näha, kui 2024. aasta viimases kvartalis oli keskmine kilepiima hind Eesti poodides kaubandusvõrgule kahjumlik ning enamasti on marginaal kas null või selle lähedal.

Allikas: 2022-2024 EKI; 2025- METK

Jooniselt on aga näha ka see, et käibemaksu tõus 2024. aasta alguses 2% võrra ei toonud kaasa kilepiima hinna tõusu, see hoopis langes ning määravaks oli tööstuse osa odavnemine ning poodide enda hinnapoliitika.

Aga nagu öeldud, kilepiim on erandllik toode. Huvitavamaks läheb pilt, kui vaadata samuti populaarset ning külmkapis ise püsti seisvat piimapakki (nn purepakend). On hästi teada, et see on kallim, kuid jooniselt näeme hästi, miks nii palju.

Allikas: 2022-2024 EKI; 2025- METK

Kolme aastaga on paki sisse minev piim kallinenud 3 senti ehk 10% (olles vahepeal ehk 2022. aasta tipphetkel käinud ka 39 sendi peal). Toote lõpphind on aga kallinenud 46%. Hinnakasvu suurima panuse on andnud kaubanduse osa, mis on tõusnud enam kui kaks korda - 17 sendilt 36 sendini. Tõusu kokku 112%.

Kui 2022. aasta alguses moodustas kaubanduse osakaal purepaki lõpphinnast 19%, siis nüüd on see juba 28%

Halvad uudised juustusõpradele

Uuringu valimis on mõned populaarsed juustusordid. Näiteks Eestis valmistatud Edami juustu puhul torkab silma kaubanduse hinnalisa osakaalu kiire kasv. Kui veel kolm aastat tagasi lisasid Eesti poed igale juustukilole hinda juurde 2,5 euro jagu, siis tänaseks on see ligi 5 eurot.

Allikas: 2022-2024 EKI; 2025- METK  Toorainena on kasutatud 10 kg piima, koefitsient 0.65

Kolme aastaga on Edami juust 33% võrra kallim, ehkki sinna mineva piima hind on tõusnud vaid 15% ning tööstuse osa pole kasvanud. Seega oleks 2022-2023. aasta tipphindadega võrreldes võinud eeldada juustu odavnemist, kuid seda pole juhtunud. Tühimiku on täitnud kaubandus, mis on oma marginaali kasvatanud selle perioodiga 87% ning juust on poes kallim, kui kunagi varem.

Tarbija jätab kaubandusele ligi 40% lõpphinnast varasema 28% asemel.

Sarnane dünaamika paistab olema ka hiljem valimisse lisatud Gouda juustuga. Kui toote toormehind ning tööstuse osa vähenevad, ei too see kaasa hinnalangust tarbijale, vaid poeketid astuvad tekkinud „tühikut“ täitma ehk tõstavad enda hinnamarginaali.

Allikas: 2022-2024 EKI; 2025- METK  Toorainena on kasutatud 10 kg piima, koefitsient 0.65

Rekordhinnaga ostame kõik võid. Kui vaadata või hinna kujunemist viimaste aastate jooksul, siis märkame samuti seda, et võrreldes tipphetkega 2022. aasta lõpus on või tootmise omahind (toore ja tööstuse osa lõpphinnast) olnud ka märgatavalt madalam. Võinuks see ju tuua ka soodsamad hinnad Eesti tarbijale, kuid seda oleme näinud väga väikeses mahus. Põhjuseks taas see, et kaubandusketid lasid jaehinda alla minimaalselt, tõstes kohe oma marginaali.

Allikas: 2022-2024 EKI; 2025- METK Toorainena on kasutatud 20 kg piima, koefitsient 0.52

Samamoodi võime vaadata väga populaarsete viinerite hinna kujunemist. Liha hind on vähenenud, samuti on tööstus tootnud tunduvalt soodsamalt. Mis aga ei muutu, on poes letihind. Vahe ei tule taas mitte käibemaksu tõusust, vaid kiirelt kasvanud kaubandusettevõtete marginaalist.

Lühikese ajaga on kaubanduse osa tõusnud vähem kui 25% pealt viinerite lõpphinnast 43% peale.

Allikas: 2023-2024 EKI; 2025- METK, jaehind EKI

Selguse huvides: valimis on ka mitmeid tooteid, mille puhul on hinda enam mõjutanud tegurid teised ning kus kaubandus oma osakaalu suurendanud ei ole.

Näiteks võib siin tuua koduse hakkliha, kus näeme teistsugust loogikat. Siin on vähenenud nii tooraine ehk liha kui ka kaubanduse osakaal lõpphinnas, selle asemel on aga kasvanud lihatööstuste oma. Siin on näha, et kaubandusvõrk on pigem käitunud hinnakõikumiste pehmendajana.

Allikas: 2023-2024 EKI; 2025- METK, jaehind EKI

Huvitav on dünaamika aed- ja köögiviljade puhul, kus on kõikumised väga suured ning valdavalt on need seotud tootjahindade suure kõikumisega nii aasta lõikes kui ka aastast-aastasse.

Näiteks kartuli hinda vaadates on näha, et kui tootjahind järsult tõuseb, siis tõstab oma juurdehindlust eurodes ka kaubandusvõrk ehk sisuliselt võimendab hinnatõusu. Sama dünaamika on iseloomulik ka teiste populaarsemate aedviljade nagu porgandi, kapsa või kurgi puhul.

Ent nagu näha 2024. aasta teisest kvartalist, siis saab ka teisiti. Seal on kartuli hind, mida küsivad tootjad, järsult üles hüpanud ning kaubandusvõrk on reageerinud omapoolse marginaali langetamisega, et tarbijale hind nii palju ei tõuseks. Ent see on erandlik kvartal.

Allikas: 2022-2024 EKI; 2025- METK, jaehind EKI

Kõiki neid näiteid hinnates tuleb aru anda, et tegu on põhitoiduainetega, mida kõige rohkem vajatakse ning kõigile osapooltele on ka teada, et need on eriti tähelepaneliku hinnavaatluse objektiks.

Seega ei pruugi välja toodud mustrid iseloomustada kogu toidukaubandust.

Paljude toodete, eriti aedviljade puhul on palju hooajalisi iseärasusi, hinnad kõiguvad sõltuvalt aastaajast ja ilmaoludest.

Kaubandusketid on suurimad hindade üles vedajad

Viimaste aastate hinnaralli erinevates eluvaldkondades on olnud ühiskonnale ränk ning põhjustanud palju ärevust.

On palju põhitooteid, mille hinnakomponentides on toimunud suuri kõikumisi. Eriti 2022. lõpus ja 2023. aasta alguses oli globaalne toiduhindade inflatsioon väga kõrge, mis võimendus ka meie hindades.

Paraku peab nentima, et kui enamikus teistes riikides paljud hinnad koos maailmaturu hindadega langesid, siis meil on hinnad pigem jäänudki kalliks ja kasvavad üha.

Nagu paljudelt toodud joonistelt on näha, on tegurid, mis hinnakõikumisi kvartalite lõikes tekitanud, erinevad.

Teatud toodetel (liha, piimatooted) sõltub palju toorme hinnast, mille hind kujuneb maailmaturul. Näiteks seakasvatajate lepingud on reeglina seotud Saksamaa lihabörsi indeksiga ja nii kanduvad kõik globaalsed ja regionaalsed mullistused ning hinnavõnked ka meie hindadesse üle.

Ent Eesti jaehindade sisu vaadates hakkab silma, et poed on viimaste aastate jooksul kõvasti oma osakaalu toote lõpphinnas kasvatanud.

Kõige sagedamini juhtub see siis, kui toimuvad olulised muutused tootja- või tööstuse hinnas. Eriti juhul, kui need langevad ja võiks eeldada, et hinnad ka poes liiguvad alla, kipuvad poed enda juurdehindlust kasvatama ja tarbija hinnalangust ei näe.

Nii et nende (piiratud) näidete pealt jääb mulje, et kaubandusvõrk on paljude põhitoodete puhul mõnikord valmis järske hinnatõuse leevendama, vähendades lühiajaliselt enda osakaalu lõpphinnas, kuid kasutavad juhust ja suurendavad seda peaaegu alati, kui toote omahind allapoole liigub.

Nii jääbki tarbijatele mulje, et odavamaks ei lähe kunagi midagi. See omakorda vähendab tarbimisjulgust ja pidurdab seeläbi majanduse arengut.

Käibemaksu roll hinnatõusudes on väike

Käibemaks, mis praegu kõige teravamaid vaidlusi põhjustab, on toiduhindade muutumisel silmnähtavalt teisejärguline faktor. See on kõige stabiilsem komponent toidu lõpphinnas ning on olnud palju aastaid enam-vähem sarnase mõjuga.

2024. aasta alguses, kui käibemaks 2% võrra tõusis, toiduhinnad vähemalt METKi põhitoiduainete valimi põhjal ei kallinenud. Üsna mitmel juhul (piim, juust, hakkliha, viinerid jne) need hoopis odavnesid pisut.

See ei tähenda, nagu poleks käibemaksul mõju toiduhinnale. Loomulikult on, see on üks neljast suurest komponendist.

Samuti ei tähenda see, nagu käibemaksu langetus ei võiks Eestis üldse toiduhindadesse jõuda. Aga senine praktika näitab, et kui mõni sisend odavamaks läheb, kasutavad Eesti kaubanduskeskused juhust ja suurendavad enda marginaali ning lõpphind kas ei lange või langeb väga vähe.

See küllap seletab ka, miks kaubandusketid praegu käibemaksu vähendamise kampaaniat avalikult toetavad.

Miks kaubanduses olev konkurents ei toimi?

See on suur küsimus, mis eeldaks eraldi põhjalikku analüüsi. Eestis on palju suuri poekette, konkurents on terav. Loogiliselt peaks see hinnad alla tooma. Ent ei too, nagu näeme.

Üks hüpotees on Eesti ebanormaalselt suur kaubanduspindade maht elaniku kohta. Oleme selles vallas Euroopa liidrite hulgas koos Luxembourgi, Monaco ja San Marinoga. Kõik need moodsad müügipinnad, kõrvuti olevad kaubakeskused, sealsed rendid ja laenumaksed, remondid ja uuendused peab kinni maksma tarbija.

Sellele, kui olulisele tegurile viitas Heido Vitsur oma põhjalikus analüüsis Eesti hinnatõusust.

Hästi võttis selle hiljuti kokku ka Reigo Rusing, Balsnacki juht intervjuus Ärilehele, kus ta selgitas kalleid jaehindu järgmiselt: „Siin on kaks põhjust. Me toodame vähe ja toome veoautodega toitu sisse ning vaieldamatult on meil jaepinda Euroopa Liidus kõige rohkem, võib-olla oleme tipus isegi kogu maailmas. Jaekettide marginaalid ei ole suured, aga nende suure pinna tõttu tekkivad kulud maksab kinni tarbija.“

Rusing rõhutas veel, et põhjus on ka see, et meil ei ole kohalikku toorainet ja tootmist. „Kas meil on ka kümne aasta pärast kallim toit kui paljudes teistes riikides? Jah,“ ütles Rusing.

„Soomlased on väga hästi hoidnud oma kodumaist tootmist ja ka tarbimist. Seal on kaks suurt ketti ja võiks eeldada, et kartelli oht on suur, aga kuidagi on seal targalt asja aetud.“

Ent suurim vastus küsimusele, miks poeketid ei kipu hindu alla laskma ja miks neid uhkeid kaubanduskeskusi meile nii rekordmahus ehitatakse, on see, et Eesti inimesed on seni valmis neid kulusid kinni maksma ja neid toiduaineid nii kallilt ostma. Poeketid tunnevad oma klienti paremini kui keegi teine.

Kas oleks aeg tarbijatel neid kuidagi üllatama hakata?